Muinasjutt kolmest rüütlist
Elasid kord kaks venda. Nende vanemad olid surnud ja vanem vend oli püüdnud nooremast vennast kasvatada tublit rüütlit, nii nagu ta isegi oli. Ta saavutas mõõgavõistlustel sageli edu, aga noorem vend oli keharammult ikka veel lapseohtu. See tegi vanemale vennale muret. Ka noorem vend unistas tubliks rüütliks saamisest. Vanem vend tahtis teda kõigest hingest aidata ja nii otsustas ta minna laia maailma otsima seda, mis aitaks nooremal vennal saada tõeliseks rüütliks.
Noorem vend jäi kuningriigi õukonna hoole alla ja vanem vend asus teele.
Üsna pea kohtus ta oma teel rändrüütliga ning kurtis talle oma muret:
“Minu noorem vend ei saa kuidagi piisavalt tugevaks, et saada rüütliks ja teha maailmas head.”
Rändrüütel kuulas teda ja ütles: “Olen palju maailmas ringi käinud, võin sind rännakul toetada ja aidata otsida. Tulen sinuga kaasa.”
Ja nad läksid koos edasi. Õhtuks jõudsid nad metsa ja otsustasid jääda ühe suure puu alla öömajale. Sellesama puu otsas istus aga öökull. Pimeduse saabudes hakkas ta huikama. Rändrüütel, kes lindude keelt mõistis, sai aru, et öökull räägib neist kahest. Ta jäi tähelepanelikult kuulama.
“Kui ta vaid teaksite, rüütlid, milline imeline tee teid ootab. Noort rüütlihakatist aitab üks hall kivi, mille sees on kristall. Kristall hoiab endas südamevalgust, mida vajabki noorem vend. Kui te seda kivi ei leia, jääb ilmas palju head sündimata. Paljud enne teid on selle teekonna ette võtnud, aga nad pole täitnud kahte tingimust: käia see läbi koos ja muutuda ise teekonna jooksul paremaks.
Kui rändrüütel oli selle jutu lõpuni kuulanud ja öökull oli vaikinud, muutus rüütel väga õnnelikuks. Ta hakkas tantsima ja mõõgaga vehkima ja ütles,et nüüd teavad nad, kuidas nooremat venda aidata. Ta ei pannud tähelegi, et samal ajal lendas puudelt oksi ja vanem vend vaatas arusaamatuses kõrvalt, sest tema lindude keelt ei mõistnud. Rändrüütel aga aina tantsis ja laulis, kuni kukkus ettevaatamatusest jõkke. Kui rändrüütel jõest läbimärjana välja ronis, vaatas ta vanemale vennale otsa ja see küsis: “Mille üle sa rõõmustad? Ma ei mõista sinu laulude sõnu ega tantsude tähendust. “
Nad olid väga väsinud ja heitsid puu alla magama.
Järgmisel hommikul mõistis ka rändrüütel, et vanem vend ei saanud öökulli jutust aru. Ta jutustas , mida oli kuulnud, kuid vanem vend ei uskunud teda. Nüüd sai rändrüütel aru, et vanem vend peab seda kõike kuulma öökulli enese käest. Nad jäid ootama õhtut, et öökulliga kohtuda.
Öökull ütles rändrüütlile, et tema lindude keelt õpetada ei saa, aga ta võib neid aidata.
Rüütlid heitsid magama, aga öökull lendas varjulise metsajärveni ja tõi sealt 3 tilka kristallselget vett. Need tilgutas ta vanema venna huultele.
Järgmisel päeval hakkas vanem vend tasahilju mõistma, mida linnud tema ümber vidistasid. Õhtul ootas ta suure põnevusega öökulli ilmumist.
Hämardus ja saabus öö, tõusis udu. Öökull hakkas huikama. Kui rüütlid olid öökulli jutu lõpuni kuulanud, hakkasid nad kiirustades minema. Nad märkasid eemal tulukest vilkumas, selle suunas tahtsid nad minna. Tuluke juhatas nad padrikusse. Äkitselt tuluke kustus. Rägastikus ja pimeduses teed rajades, kaotasid rüütlid teineteise.
Alles koiduvalguses said nad kokku ja öökulli hoiatus mitte teineteisest lahku minna tuli rüütlitele selgest meelde.
Nüüd tundsid nad janu ja hakkasid mööda kitsast teerada edasi minema. Mõne aja pärast kuuldus kose kohinat. Jõudnud kose juurde, kustutasid nad janu ja puhkasid. Nad rääkisid nooremast vennast ja arutasid, kuidas halli kivi leida. Korraga märkasid nad väikest linnukest, kes jutustas neile, et noorem vend elab lossis hästi. Vanem vend palus, et linnuke viiks nooremale vennale sõna sellest, et ta teab, kuidas venda aidata. Linnuke lubas minna ja vidistas hüvastijätuks:Kui teil minu abi vaja on,siis kutsuge.
Rüütlid asusid teele. Rada tõusis aina kõrgemale mäkke ja muutus järjest kitsamaks. Nad kõndisid väsimatult kogu päeva. Õhtuhämaruses leidsid nad kaljuõnaruses sobiva koha ja heitsid sinna puhkama. Hommikul jutustasid nad teineteisele, et öösel nägid nad unes mõõka, millega lüüa pooleks hall kivi.. Öökulli ettekuulutus oli ka seekord tõeks osutunud, kui nad veel enne keskhommikut sepikojani jõudsid. Sepikojast leidsid nad eest kõik vajalikud tööriistad. Nüüd läksid rüütlid kuivi puid otsima. Nad tegid paja alla tule ja panid raua sulama. Rändrüütel tagus rauda, vanem vend vajutas lõõtsa, et hoida tuld üleval. Õhtul sai mõõk valmis. Rüütlid tõstsid selle pea kohale ja karastasid mõõka jääkülmas mägijões. See oli kahemehemõõk.
Väsinult heitsid rüütlid puhkama. Unes nägid mõlemad, kuidas seda mõõka käsitseda.
Niipea, kui hommik koitis, hakkasid rüütlid harjutama. Õhtu eeli tulid nad sellega juba päris hästi toime ja nad jätkasid teekonda. Nad kandsid ühiselt rasket mõõka ja tõusid mägirajal aina kõrgemale. Pikast teekonnast väsinuna istusid nad kivile puhkama.
Korraga seisis nende ees suur madu. Vanem vend vaatas teda tardunult ja ei suutnud end liigutada. Rändrüütel teadis aga, et ei tohi maole otsa vaadata, seepärast ei sattunud ta ka mao lummusesse. Ta hüüdis vanemale vennale: “ Tule kaugemale ja vaata siit! “ Seepeale sai vanem vend tardumusest vabaks ja läks eemale. Rüütlid jätkasid teed. Õhk muutus aina jahedamaks ja neil oli külm. Sellel ööl said nad vaevalt sõba silmale. Küll aga nägid nad unes, et järgmisel päeval kohtavad nad üht vana meest, kes teab, kus on hall kivi.
Hommikul tõustes asusid nad kohe teele ja õhtu eel jõudsid kaljukoopani. Koopas tule ääres istus vana lumivalgete juustega erak ja vaatas neile naeratades otsa. Ta teadis, miks nad teel on. Erak jagas nendega oma toidupoolist ja andis neile ümber soojad keebid. Erak jutustas: “ Kalju, mille sees on hall kivi, on siinsamas lähedal, aga seda pole lihtne kätte saada. Teil tuleb väga hoolikalt see kaljuseinast välja lüüa nii, et see enneaegu ei puruneks. Puhake nüüd ja koguge jõudu. Hommikul läheme sinna.”
Kui päike tõusis, asusid kõik kolm teele. Erak andis rüütlitele kaasa kirkad, millega kaljuseina purustada. Peagi jõudsid nad kohale ning rüütlid hakkasid ettevaatlikult tööle. Korraga ilmuski nähtavale hall kivi. Suurima hoole ja tundlikkusega jätkasid nad kivi väljapuhastamist kaljuseinast. Ja siis oli see lõpuks käes!
Rüütlid asetasid halli ümmarguse kivi enese ette ja kummardasid tänutäheks erakule.
Nad võtsid oma kahemehemõõga, tõstsid selle pea kohale ning lõid täpselt ja julgelt. Kivi pildus sädemeid ja vajus pooleks. Rüütlid laskusid kummargile ja tundsid, kuidas südametarkus neid täidab. Nad teadsid, et südametarkus ongi see, mille nad peavad viima noorema vennani.
Erak jättis rüütlitega hüvasti ja lausus: “Annan teile noorema venna jaoks kaasa mustrilise salli. See kaitseb ja hoiab ära haavade tekke. See ennetab kõiki kukkumisi.”
Rüütlid tänasid ja asusid tagasiteele. Peagi jõudsid nad kohani, kus pesitses madu. Madu tahtis jälle tõkestada nende teed, aga ta nägi rüütlite silmis kiirgamas südametarkust ja nende õlgadel keepe, mille erak kinkis ning ta mõistis, et tal tuleb neile teed anda. Madu nägi, et rüütlid on läbinud väga pika teekonna: nad on ekselnud tihnikus, värskendanud end mägijões,sepistanud võimsa mõõga, õppinud seda kahepeale käsitsema, jõudnud erakuni ja saanud temalt kaasa ka kirjumustrilise salli ning ta teadis, et tal pole enam valikut, kas lasta rüütleid läbi või mitte. Ta andis teed.
Rüütlid jõudsid õnnelikult tagasi kuningriiki, kus ootas neid noorem vend. Nad ulatasid talle kaitsemustritega salli ja noorem vend kummardas sügavalt rüütlite ees. Sel hetkel sai ka tema südametarkuse osaliseks ja kui ta ennast uuesti sirgu ajas, oli kahe vana rüütli ees kolmas – noor rüütel.
Kaks vana rüütlit vaatasid teineteisele otsa ja naeratasid. Nad olid rahul, sest nad oli endale võetud ülesande täitnud.
|
